Kommenteeri

Meediakajastus. Eestis viibiv 1988. aasta jalgpalli Euroopa meister: parimad treenerid peavad töötama lastega


Delfi kirjutas loo.  1988. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalis Marco van Basteni kuulsale väravale tsenderduse andnud hollandlane Arnold Mühren koolitas Tabasalus noori jalgpallureid.

Lugu refereeritud Delfi Sport lehelt. Vaata lugu ja videoklippe.

Mühren on üks üheksast mängijast, kes on võitnud kolm suuremat UEFA karikat: Meistrite liiga, Euroopa liiga või nende eelkäijad ja UEFA karikavõitjate karika. Mehi, kelle auhinnakapis on peale nende veel Interkontinentaalkarikas, on koos Mühreniga kõigest kuus.

Mührenit tuntakse eelkõige 1988. aasta finaalis mängus Nõukogude Liiduga antud tsenderduse poolest, millest Marco van Basten vormistas otse õhust üliraske nurga alt lõppskooriks 2 : 0.

Eestis viibis Amsterdami Ajaxi noortetreenerina töötav Mühren teist korda. Pühapäevast teisipäevani andis ta Hollandi jalgpallilaagri nimetuse all lastele trenni Tabasalu staadionil. Eelmine kord käis ta Maarjamaal sama ürituse raames 2016. aastal.

Millise eesmärgi te lastele sellistes laagrites, nagu te Eestis läbi viisite, seate?

Me ei saa neid kahe-kolme päevaga heaks jalgpalluriks teha. Küll aga julgustame me neid kõvasti tööd tegema mitte ainult oma klubis, vaid ka väljaspool. Mina õppisin jalgpalli mängima tänaval, sest klubiga liitumiseks pidi toona olema 12-aastane. Tänaval sa ei taha kukkuda, seega pead vältima taklamisi. Ma mängisin endast kaks-kolm aastat vanemate poistega ning pidin arendama oma tehnikat. Sedasama üritame ka lastele sisendada - sa pead kogu aeg palliga tööd tegema. Kui sa valdad palli, on sul suur eelis, sa ei pea enam palli vaatama, vaid haldad suuremat pilti.

Mida saaksid Eesti-sugused väikeriigid õppida Hollandi ja eelkõige Ajaxi noortesüsteemist, mida peetakse üheks maailma paremaks ja efektiivsemaks?

Ajaxi pluss on see, et kõik Hollandi lapsed tahavad seal treenida, sest nendega tegelevad suured nimed. Nad teavad, et kui nad on piisavalt head, pääsevad nad esindusmeeskonda kasvõi juba 17-aastaselt. Me töötame iga vanusegrupiga kuus-seitse päeva nädalas. Klubis on oma ala spetsialist igale valdkonnale. Eestis ei saa kindlasti sama asja teha, puhtalt raha pärast. Aga üks kindel põhimõte on, et kui sa tahad olla edukas, pead sa alustama kõige noorematest, viie-kuueaastastest. See võtab aega, aga kui sa teed head tööd, on sul lõpuks korralikud või isegi päris head mängijad. Lastega peavad töötama parimad treenerid, endised profimängijad. Kõik tahavad treenida Madridi Reali, aga lastel peavad olema võimalikult head koolitajad. Paljud endised mängijad ei taha lastega töötada, sest seal ei liigu nii palju raha. Kõik tahavad töötada kõrgeimal tasemel. Mina polnud selline. Mulle meeldib lastega töötada. Raha polnud minu jaoks peamine.

Kui 1988. aasta EM-kuld kõrvale jätta, siis millist oma karjääri trofeed peate kõige tähtsamaks?

See on tõesti kõige tähtsam, aga eks ikka neid suuremaid: Meistrite liiga Ajaxiga, Inglise karikas Manchester Unitediga, neli Hollandi karikat ja Hollandi meistritiitel samuti. Mul on olnud õnne võita palju tiitleid, aga nende võitmiseks peab sul olema hea meeskond. Mul on olnud rõõm mängida kõrvuti maailmaklassi mängijatega.

Te ei pea ennast maailmaklassiga mängijaks?

Mulle ei meeldi endast nii palju rääkida. Palju parem on kuulata, kuidas teised sinu oskusi hindavad. Ma saavutasin edu igas meeskonnas, kus ma mängisin. Võitsime Ipswichiga, väga väikse tiimiga UEFA karika, mis oli meie jaoks väga suur auhind. Mul oli väga õnnelik karjäär.

Milline on teie eredaim mälestus 1988. aasta EM-finaalturniirist?

Meil oli algusest peale tunne, et võime edukad olla, sest meil olid mõned maailmatasemel mängijad. Kogu riik uskus, et sellest meeskonnast võib midagi oodata. Kõik olid üliõnnelikud, kui võitsime poolfinaalis 2 : 1 Lääne-Saksamaad, kuid minu jaoks oli tähtis võita finaal, sest ma olin juba 37-aastane – see oli minu viimane võimalus suurturniiri võita. Kohtuniku lõpuvile pärast finaali on mul kõige paremini meeles. (Naerab.)

Teie kuulsaim sööt on see, mille Marco van Basten suurepäraseks väravaks vormistas. Aga olete öelnud, et see polnud tegelikult kuigi hea tsenderdus.

Ei olnud tõesti. Lõin selle natuke üle. Kui Marco oleks palli Stuttgarti (finaal toimus Münchenis – toim) löönud, oleksid kõik öelnud, et sellise tsenderdusega polegi midagi peale hakata. Aga kuna ta lõi selle sisse, räägivad kõik, et see oli parim tsenderdus, mis ma olen kunagi andnud. Ma ütlesin kohe, et van Basten tegi selle heaks tsenderduseks, sest see oli väga raske nurga alt löödud värav. See oli kõige tähtsam tabamus, milles olen osalenud. Olen andnud palju väravasööte ja väravaid löönud, aga kui minust räägitakse, siis räägitakse just sellest tsenderdusest.

Miks pole Holland pärast seda rohkem suurturniire võitnud?

Oleme olnud suurte trofeede võitmisele väga lähedal, viimati 2010. aasta finaalis Hispaaniaga mängides. Aga turniirivõiduks on vaja ka õnne. Meil oli seda 1988. aastal. Arjen Robbenil oli suurepärane võimalus Hispaania väravavahiga silmitsi seistes, aga ta tabas palli jalaga ja lõi selle mööda. Lõpuks on kõik pisiasjades kinni. See, et sul on hea meeskond, ei tähenda veel, et sa kõik mängud võidad. Sul on vaja head loosi ja natuke õnne. On suur vahe, kummalt poolt posti pall möödub.

Te mängisite jalgpalli kaua, 38. eluaastani ja olete siiani heas vormis. Mis on teie saladus?

Mingit saladust pole. Olen alati keskendunud ainult jalgpallile. Mulle ei meeldinud juua, ma ei käinud klubides ega suitsetanud. Läksin alati kell 23 magama, sest järgmine päev pidi jälle trenni minema. Tahtsin võita mänge ja end heaks mängijaks arendada. Mind kutsuti koos teistega välja, aga nad ütlesid alati: „Kui tahad koju minna, mine!” Nad austasid mind. Vahel ma läksin teistega, aga ma ei tahtnud alkoholi, võtsin vett või mõne karastusjoogi. Mul oli perekond: naine ja kolm last. Ma ei saa minna võõrasse riiki ja nad kõrvale jätta. Naine jättis minu karjääri nimel kõik muu sinnapaika ja oli alati mu seljataga. Tänu temale ma karjääri teha saingi.

Suurim üleminekusumma, mis teie eest maksti, oli 175 000 naela, mille Ipswich Town maksis Twentele. Tänapäeval makstakse heade mängijate eest 200 miljonit eurot. Peate te seda õigeks?

See on naeruväärne! Kuidas saab keegi olla väärt nii suurt summat? Rikastel klubidel on tänapäeval parem võimalus tiitleid võita. Minu päevil polnud Ajaxil palju raha, aga meil olid head kohalikud mängijad. Raha liikus siis teistes riikides ja sellepärast Hollandist mujale mängima mindigi. Johan Cruijff oli esimene, kes seda tegi (1973. aastal Ajaxist Barcelonasse – toim). See on ka mõistetav, sest sa mängid tipptasemel jalgpalli kõigest kümme aastat, aga pead endale kogu ülejäänud eluks elatise teenima. Minu ajal ei liikunud kuskil sellist raha nagu praegu. Margaret Thatcher võttis Inglismaal 70% palgast maksudeks. Nüüd teenivad mängijad nädalas rohkem raha kui mina terve aastaga. Ajad on muutunud, aga mängijad pole selles süüdi.


Link Delfi Sport originaalartiklile. Vaata pilte ja videoklippe.


Lisa kommentaar

Email again: